Madli ja Andrese koduaia pulmapäev 01.08.2024
Madli ja Andres olid otsustanud, et nende pulmapäeval jäädvustatakse professionaalselt just ilupildid – hetked, mis on aeglased ja rahulikud. Samal ajal olin mina alles oma pulmafotograafi teekonna alguses, otsides ruumi kasvada ja portfooliot täiendada. Meie ühine sõbranna, kes teadis mõlema poole lugu, viis need kaks teed vaikselt kokku.
Madli võttis minuga ühendust ning rääkisime nende päevast, sellest, mis on neile oluline ja milliseid hetki nad soovivad endaga kaasa võtta. Nii juhtuski, et meie teed ristusid õigel hetkel – nemad avasid mulle oma päeva ja mina sain võimaluse seda hoida ning talletada. Vastutasuks said nemad pildid, mälestused, mis jäävad vaikse tunnistusena alles ka siis, kui päev ise on ammu möödas.
Pulmapäeva algus Tallinna Perekonnaseisuametis oli rahulik ja pidulik. Saabudes tegin esimesed detailipildid sõrmustest ning seadsin end saali valmis. Kuna olin samas saalis varemgi pildistanud, tundsin end seal juba kindlalt – justkui vana kala vees. Andres ootas saalis ning Madli saabus oma isa käevangus. Registreerija sõnad täitsid ruumi ja mina püüdsin kaadrisse pilgud, käed, sõrmused, allkirjad ja emotsioonid, mis sellel hetkel õhus hõljusid.
Pärast „jah“-sõnu ja esimest suudlust järgnesid õnnitlused ning südamlikud pildid kahest perekonnast, kes said üheks. Tegime mõned kaadrid ka Õnnepalee ees ning seejärel suundusime Glehni Lossi poole nime ära saatma. Seal jätkusid grupi- ja perepildid ning loomulikult ka ilupildid pruutpaarist.
Ilm oli veidi kapriisne – vahepeal tibutas vihma, vahepeal kattis taevas hall pilv –, kuid see ei seganud meid hetkekski. Alustasime ilupiltide tegemist ning peagi saabus ka nende teine fotograaf. Tegime mõned kaadrid õues ning liikusime seejärel Glehni Palmimajja, kus vihm meid enam ei seganud. Just seal juhtus midagi väga erilist ja ootamatut.
Madli ja Andres palusid teha mõned fotod Madli kõhust – nende käed moodustamas südant. Nad ootasid beebit. Veelgi liigutavam oli teadmine, et olime ühed esimestest, kes sellest ilusast saladusest teada said. Need hetked olid täis õrnust ja vaikset rõõmu. Hiljem, kodus pilte töödeldes, tulid pisarad silma – kui eriline on usaldus, et saan selliseid hetki jäädvustada. Julgemad kaadrid said tehtud ka vihmasabina all – pruutpaar keerutas vihmas, naeratused näol. Seejärel pugesime katuse alla ja püüdsin veel viimased detailid, mis päeva kokku sidusid.
Pärast ilupilte jätkus pulm Andrese vanemate koduhoovis, kus ootas hubane peopaik. Laud oli kaetud telgiga ning valmis oli seatud ka väike iseteeninduslik kokteilibaar, kus külalised said retseptide järgi endale jooke valmistada. Pidu kulges loomulikult ja sundimatult – päike piilus aeg-ajalt pilve tagant, siis tuli taas vihm. Kedagi see ei häirinud.
Lapsed lustisid batuudil, täiskasvanud mängisid seltskonnamänge. Minu lemmikuks kujunes pruutpaarile tehtud „he or she“ mäng, kus küsimustele vastates tuli tõsta kas pruudi või peigmehe jalanõu. Nalja ja naeru jagus rohkelt. Ka kimbuviskamine oli eriline – kimp maandus neiu sülle, kes ei astunud sammugi. Justkui oleks see hetk ise teadnud, kuhu ta kuulub.
Pulmatordid olid peigmehe ema tehtud ja tõeliselt imemaitsvad. Kogu päeva jooksul tundsin end pigem sõbra kui teenusepakkujana – minu eest hoolitseti, pakuti süüa ja juua ning see lõi eriti sooja ja usaldusliku õhkkonna.
Õhtu lõpus tegime veel viimased grupipildid ning oligi aeg mul koduteele asuda. Autos sõites tekkis tunne, nagu oleksin just ärganud unenäost – päev oli olnud nii ehe, nii südamlik ja nii täis elu, et vaevu tundus see tööpäevana.
Soovin Madlile ja Andresele südamest palju-palju õnne ning tänan teid usalduse eest. Aitäh, et lubasite mul olla osa teie loost ja jäädvustada teie päeva nii, nagu see päriselt oli.