Pulmad
Silvia ja Marko täispikk pulmapäev Laitse Lossis 06.06.2025
On päevi, millele juba kuupäev annab tähenduse. 06.06.2025 kõlas nagu midagi maagilist — ja oligi. Päike säras juba hommikul nii, et hinges tekkis vaikselt äratundmine: täna sünnib midagi ilusat. Ja Laitse Loss, oma müstilise rahu ja suursuguse rahutusega, oli selle armastusloo lavaks.
Silvia ja Marko jõudsid minuni läbi soovituse. Paar kuud enne nende suurt päeva helistasime, et tutvuda ja tunnetada, kas meie vaheline klapp võiks sündida. See on minu jaoks alati oluline — mitte lihtsalt "töö", vaid kohtumine kahe inimesega, kellele annan osa oma hingest, et jäädvustada nende lugu nii ausalt ja siiralt kui võimalik. See kõne oli soe ja avatud. Me kõik tundsime: jah, see sobib.
Kohtumise päeval olin varakult kohal. Esimesed klõpsud sündisid tühjadest laudadest — kõik alles ootas. Pitsilised detailid, pehmed lilled, kutsed, ehted… iga ese justkui sosistas nende kahe loo algusest. Ja siis kohtusin nendega.
Silvia ja Marko soovisid end koos sättida — see polnud lihtsalt ilus, vaid ka nii loomulik. Nad olid selles koosolemises nii kohal. Marko kinnitamas Silviale ehteid, pilgud, mis rääkisid rohkem kui sõnad. Sellest hetkest sai terve päevale sügavam rütm.
Detailikaadrid valmisid koostöös imelise videograafi Artur Raukiga, ja peagi suundusime ilupilte tegema. Me ei kiirustanud. Jalutasime, rääkisime, naersime. Leidsime üles valguse ja kohad, kus nad said lihtsalt olla ning ei pidanud palju ülemõtlema. Silvia ja Marko soovisid klassikalisi kaadreid, kuid lisaks sündis loomulikult ka hulgaliselt siiraid, candid-hetki nende koosolemisest.
Kuna pruutpaar soovis külalistega kohtuda alles tseremoonial, veetsid nad selle eel omaette hetke privaatsuses. Meie suundusime sel ajal tseremooniakohta viimast korda üle vaatama — sättisime valgused, mõtlesime läbi nurki. Mina püüdsin samal ajal saabuvate külaliste esimesed naeratused, kallistused, soojad pilgud ja ootusärevuse, mis täitis õhku.
Tseremoonia algas vaikselt. Silvia sisenes eraldi uksest, ja hetkeks jäi aeg justkui seisma. Kõik pilgud olid temal. Ta oli lummav.
Paaripanija Peep-Ain Saar jutustas nende loo. Kuidas kõik algas täiesti tavalise päeva täiesti ootamatul hetkel. Üksainus sõnum — „Kuidas läheb?” — sai alguseks loole, mis võttis aega, aga jõudis kohale täpselt siis, kui vaja.
Esimest korda kohtusid nad 2019. aasta detsembris. Vahepeal hoidis neid ühenduses vaid juhuslik sõnum. Kuid 2023. aasta veebruaris kohtusid nad taas — käidi Pärnus söömas, jalutati rannas… ja juhtus see, mida ei osatud oodata: armumine. Juba märtsis algas nende suhe, ning peagi kasvas kahe riigi vahelt pendeldamisest üks ühine elu. 2023. aasta juulis kolis Marko Soome. Kõik toimus kiiresti, kuid samas kuidagi… loomulikult. Justkui oleks nad teineteist tundnud juba aastakümneid. See ongi armastus.
Päike mängis taevas, pilvede vahel, andes kõigele kuldse serva. Sõrmused, suudlus, esimene samm koos abieluteel. Õnnesoovid, grupipildid, tossupommid (jah, ka lõbusat peab olema!) – ja kogu see vaib oli nii… nende oma.
Pulmaisana säras Tõnis Milling — koostöö temaga oli puhas rõõm. Koordineeris, suhtles, hoidis tuju üleval. On suur asi, kui pulmaisad võtavad arvesse ka fotograafi ja videograafi töö nurki. See teeb päevast meeskonnatöö, mitte lihtsalt järjekorra pulma.
Enne kui külalised lauda istusid, tegime veel viimased ilupildid — nüüd juba abielusõrmustega. Nende energia oli muutunud, kuid mitte raskemaks. Pigem kergemaks. Kindlamaks. Nagu oleksid nad lõpuks ometi seal, kus pidid alati olema.
Õhtusöök. Naer. Pisarad. Ja tants. Esimene tants kahe vahel — tagasihoidlik, intiimne. Ja siis… lavale astus 2 Quick Start. Pidu sai hoo sisse kui lisandus Pearu Paulus,sai sellest juba täielik vulkaan. Ma pole kunagi näinud külalisi nii kiiresti tantsupõrandale jooksmas. Justkui keegi oleks öelnud: "Nüüd! Pidu algab!"
Õhtu kulges edasi samas tempos, milles oli alanud — rõõmu, lähedust ja naeru täis. Loomulikult ei puudunud ka mängud, milles osales peaaegu iga külaline. Tekkis tunne, nagu oleks kõik üks suur pere, kes tähistas midagi südamelähedast ja päris.
Kui tordid lõpuks lauale toodi, tõusis elevus taas. Hetkel, mil Marko ja Silvia asusid oma pulmatorti lõikama, süttisid säraküünalde vulkaanid — nagu väikene ilutulestik, mis tähistas mitte ainult maiust, vaid ka nende ühist algust. See hetk jäi meelde — soe, helkiv, natuke muinasjutuline.
Pimeduse saabudes laskus üle Laitse Lossi õrn vihm — nii pehme ja vaikne, et keegi ei teinud sellest numbrit. See justkui sobitus õhtusse, jättes hinge kerge ja rahuliku tunde.
Lähenes kimbuhetk. Seekord ei visatud kimpu, vaid selle külge olid seotud lindid, millest iga naine sai ühe. Ning kui lindid korraga lahti tõmmati, jäi üks neist — koos kimbuga — justkui saatuse märgina ühe käte vahele. Kerge naer, aplaus, väikene pisar. See oli ilus.
Minu jaoks jõudis õhtu lõpuni hetkel, kui Marko ja Silvia said oma kauaoodatud pildi Pearu Paulusega — pisike, aga tähendusrikas hetk. See oli justkui minu jaoks loo lõpunoot, samas kui abielupaaril ja nende külalistel alles algas öö täis tantsu, naeru ja tähistamist.
Sõitsin ära südames tänu. See päev… see oli armastuse pidu. Ja mul oli au seda jäädvustada. Palju palju õnne veelkord Silviale ja Markole!
Sõrmused: Sangla
Ehted: Goldtime
Pulmakleit: Looris
Ülikond: GOWRI
Pulmakutsed:Jekaterina Sipari
Jumestaja/soengutegija: Kadi Kiigemäki/ Hair Deluxe
Lossi pulmakorraldaja: Geilika Leppik / Laitse Loss
Florist: Heli Läänmäe / Luigelilled
Pulmaisa: Tõnis Milling
Paaripanija: Peep-Ain Saar