Madli ja Andrese pulma ma läksin puhtjuhuslikult pildistama, Meie ühine sõbranna teadis, et mul on mõtteid olnud pulmafotograafi teekonda alustada ning tema sõbranna oli just abiellumas ning neil oli ainult ilupiltide jaoks võetud fotograaf. Madli võttiski minuga ühendust, et kas ma tahaksin oma portfooliot täiendada nende pulmapiltidega ja ma olin kohe nõus! Arutasime läbi mis nende visioon on, mis ma kindlasti võiks pildistada ja mis pole nende jaoks nii tähtis. Saimegi kokku 1. august Tallinna Perekonnaseisuametis. Tegin kohe paar pilti sõrmustest ja läksin saali valmis. Kuna mul oli juba selles samas saalis kogemus käes tundsin juba nagu vana kala.

Andres ootas samuti saalis ning Madlit andis üle tema isa. Registreerija jutustas ning mina klõpsisin pruutpaari, sõrmuseid, inimesi ja allkirjastamist. Ning peale “jah” sõnade ütlemist ning esimest suudlust tulidki juba õnnitlemised ja fotod kahest perekonnast mis olid saanud üheks! Paar klõpsu tegime ka Õnnepalee ees ning siis juba sõitsimegi Glehni Lossi juurde nime ära saatma, samuti tegime seal ka grupi- ja perepildid ning jätkasime ka ilupiltidega.
Ilmaga oli veidi kehvasti läinud, kuid see ei takistanud meid. Alustasime ilupildite tegemist, kui jõudis kohale nende esijalgne fotograaf. Tegime paar klõpsu väljas ning siis ronisime Glehni Palmimajja. Jõudsin paar klõpsu siin ja seal teha ning siis tahtis noorpaar midagi, mida ma ei oleks eales osanud oodata ka.

Nad palusid teha paar pilti Madli kõhust, kus nende käed tekitavad südame, sest nad ootasid beebit. Üllatuseks oli veel seegi, et olime esimesed kes said teada nende ilusast üllatusest. Muidugi tegime need pildid ka ja kui kodus neid pilte töötlesin tekkisid jälle pisarad silma, et kui ilusa hetke saime pildile ja see, et mul oli võimalus seda pildistada. Tegime paar pilti ka vihmasabina käes, pruutpaar sai veidi keerutada vihma käes ning siis pugesime kohe katuse alla peitu ning tegime viimased detailipildid.

Kui olime ilupiltidega ühele poole saanud, lahkus teine fotograaf ning edasi liikusime Andrese vanemate koju kus oli valmis pandud peopaik. Laud oli kaetud telki, et vihma eest vajadusel peitu pugeda ning üles oli ka seatud väike kokteilibaar kus oli antud ette retseptid, seega said kõik ise omal soovil teha endale jooke. Väiksed õnnitlused ning pidu läks vaikselt lahti. Vahepeal piilus päike välja, vahepeal sabistas vihma. Kedagi ei häirinud. Lapsed mängisid batuudil, ning täiskasvanud tegid seltskonnamänge. Mu lemmik oli pruutpaarile tehtud “he or she” mäng - pidi tõstma kas naise või mehe jalanõu üles, kelle kohta käis küsitud väide. Muidugi oli ka tore kimbuvise, kus kimbu sai neiu, kes ei liikunud ühtegi sammu, ning kimp kukkus lihtsalt sülle- is it a sign?

Tordid tegi peigmehe ema ning need olid imemaitsvad! Tundsin nende seas nagu sõber, võeti kohe omaks ning hoolitseti kogu aeg, et ka mina võtaks süüa ja juua. Lõpus tegime veel viimased grupipildid ja oligi aeg mul hakata kodupoole liikuma. Koju sõites mõtlesin, et kas see oli just uni, et niii lahe päev oli, et nagu polekski tööpäev olnud.